Revolutionary road
Ma ei tea, kuidas sellest üle saada. Ja veel vähem ei tea, kes ja kas mind aidata saaks.
Ma ei kirjuta.
Ei endast, ei teistest, ei väljamõeldud ega päris inimestest...
Kuidagi tühi on. Selline veider ja kummaline tühi.
Kõik on hästi, kirjutamiseks vist liiga hästi ja seetõttu ma ei kirjutagi.
Kirjutamiseks on vaja erakordselt palju vastuolulisi mõtteid... Õnneks nüüd üks film suutis midagi taolist ka minus äratada, kuid need mõtted summutati enne paberile jõudmist.
Selline tunne, et pean pärast kooli lõpetamist võtma ette selle ülivinge-moodsa-nõmeda-ainuõige tee ja minema reisima. Lapsehoidjaks või enda hoidjaks või ma ei tea, kelleks.
Miski minus karjub vabaks laskmise järgi, positiivse ükskõiksuse ja selle tunde järgi, kui seisad mere ääres ja tuul vuhiseb Sinu kõrval, ümber, sees, väljas, juustes, tirib seeliku üles...
Vabaduse tunne?
Ei usu.
Pigem tunne, kus oled täitsa ise ilma milletagi.