Ta lihtsalt ongi Õnnetooja.

Und, palun?!

http://www.apartmenttherapy.com/

Naabrid teevad remonti. Mul on peavalu, väga tugev peavalu..



Tahaks mõneks tunniks mujal elada.

Ekspiratoorne düspnoe

Olen siin juba kord maininud saatuslikku lauset, mis mind Rock Cafest saadik kummitab ja saadab, justkui valvates ja rühti hoides.

Täna kooli  kõndides mõtlesin, kui palju neid tegelikult on.

Iga tartlane ja lihtsalt Tartu armastaja on ilmselt kohanud sellist lauset nagu "hinga endast välja", mis asetseb väga mitmes mõttes õige koha peal.

Esiteks... tihti jääb see teekäijatele ette Vanemuise mäest üles tulles ning hingamine on ainuõige soovitus (eriti kui Sul on 5 sumadani seljas-käes-järgi lohisemas!) ning teiseks... on see üsna rahulik tänav, kus jalutades on mul enamasti aega välja hingata.

http://thetruthabouttartu.blogspot.com

Seegi lause on saanud kaasteeliseks.

Kõige uuemaks tartu-kaaslaseks on Riia maantee viaduktil asetsev "Otsusta ära". See jääb igapäevaselt mu kooliteele ja seeläbi viskan pidevalt sellele laialvalguvale soovitusele pilgu peale... 

Ilmselgelt ei ole tegijate mõttes olnud minu elu planeerimine ega eneseanalüüs, kuid paratamatult on nad nüüd end mu eluloo kujunemisele sisse põiminud. Ja seda kõige paremas mõttes (: 

Alan Proosa,  http://tartut2navakunst.blogspot.com/

Käesolev pilt pole küll minu viaduktist, kuid nagu Tartu tänavakunsti blogist näete, on neid veelgi (üldsegi väga põnev blogi!).

Põhjus, miks ma täna just sellest kirjutan... on väga lihtne. Nimelt jäi otsustamine tänagi silma ja mõtted liikusid hingamisele... Koolis oli lastehaiguste loeng, kus täna käsitlesime hingamisteede haigusi, mõistena jooksis läbi ka ekspiratoorne düspnoe ehk pikendatud/raskendatud väljahingamine. 

Liiga paljudel inimestel esineb ekspiratoorset düspnoed iseenese teadmata! 

Kokkusattumused on ägedad! (: 

Tervitused vihmasest & reedesest Tartust!

Nelly Furtado - Childhood dreams

Tänahommikune muusikaretk on olnud justkui külm ja kuum dušš vaheldumisi! Kosutav!

Energiat voolab sisse.. aknast.


Kes nägi täna hommikul imeilusat päikesetõusu, mis Tartu taeva lillakas-roosakas-kollaseks maalis? See kestis nii lühikest aega, kuid oli see-eest seda kenam.

"It's a good day to save lives." D. Shepherd

"I'm sliding on the rainbows of my childhood dreams..."

Kas saab midagi veel ilusamat olla? 

Kui maailmas on üks asi,...

... mida ma südamepõhjast vihkan, siis on see sülitamine.

Mul hakkab paha, kui ma näen kedagi tänavale sülitamas. Judinad segunevad vihaga ja ma tahaks pragada.

(Laiahaardelistele väitlejatele - jah, ma tean, et sülitamine on mõne haigusseisundi puhul osa "raviprotsessist".)

Aga kurjam, kui ülikonnas noormees sülitab oma esimesel koolipäeval keset linna suvaliselt tänavale oma kõige jamamat osa endast, siis see on kole, õudne, suisa hirmus!

http://gothamist.com/2011/05/17/lets_bring_back_these_anti-spitting.php

Kuule noormees, ära sülita, raisk!



(Jah, see postitus tundus mulle vajalik, sest ma tõesti jälestan seda. Kõige vahele, mis mulle meeldib, on sel väike koht. Kuid tekitab emotsioone, uskumatu, eks?!)

Spiegel im Spiegel

Eks see ole ikka nii olnud, et mind võluvad täiesti erinevad asjad. Kord olen erakordselt lihtsate, äärmuslikult selgete lahendustega päri, õnnelik ja tunnen, kuidas need ei koorma, kuid samas sisaldavad kõike, mida vaja...

Teinekord leian jällegi midagi keerukat, mis on kogu oma keerukuses ideaalne, täpne, korrektne, harmoneeruv ja sisukas. 

Täna aga otsustasin jälle Arvo Pärti kuulata... hämmastav. Seal on need mõlemad ja kes tahab selle kohta vaielda, vaielgu üksi. Minu jaoks on seal keerukas lihtsus ja lihtne keerukus... 

Ning tõsi, maailm tundub seda kuulates kordades ilusam kui varem. Ja maailm oli juba enne väga ilus... 

Tegelikkuses hakkab miski aga võtma uut tagasilangevat suunda...
Jälle hakkavad mu peas ringi käima samad dilemmad ja kahtlused ja vastusi neile pole kuskilt võtta. Vähemasti veel mitte.

(Samas ei tasu siinkohal karta maailmavaadete ja mu põhimõtete kadumist või kõikumist, ei.. põhi on alles ja olemas.)

Ma ei saa aru, kuidas inimesed on nii hoolimatud.

Kuidas saab armastus otsa saada? On inimesi, kes võiksid arvata, et ma tean, aga ma ei tea, sest pigem olen tajunud seda, kuidas armastus ei ole piisav, kus tehakse mõttetuid rumalusi ja teineteist ei austata.

Ma olen lapsest saadik unistanud, kuidas armastusest piisab, kuidas muud ei olegi vaja. Ja ehk olen ma naiivne, nüüd, kui ma ikka veel nii arvan, aga ma tõesti usun seda.

Ma ei arva, et suudan inimest muuta...
Kuid ma arvan, et kellestki saab nii palju hoolida... et Sa ei tee rumalusi (isegi mitte purjus peaga!) ja Sa õpid temaga sümbioosis elama, teineteist tasakaalustades ja mõistes.
Tegelikult on mu mõtted ses teemas sügavamadki kui petmine ja purjus pea, kuid... mu eneseväljendus on problemaatiline, nagu olete ilmselt juba aru saanud. Ja pigem on see teema, mida hoiaksin õdusaks filosoofiliseks teeõhtuks lõkke või kamina ääres...

Kitsas on. Mõtted ei mahu pähe.
Need, mis vähegi klaarimaks saavad, tuleb üles kirjutada ja samamoodi ka need, mis veel üldse pähe ei mahu... ootavad oma järjekorda.

Arvo Pärt on ilmselt üks õnnelik inimene.


Kuulge vähesed, kes te seda loete...


Ma teen teile pai.

Ärge olge kurjad, kui ma kuskil kookonis istun.

Kunagi...
ma tean, et tuleb see aeg. See tuule ja mere aeg. Ja siis see aeg, kus ma päriselt teengi pai.


Sest nii labane, kui see ka pole, ma olen seda väärt.

Seda tuult ja merd ja teadmist, et...

...armastusest piisab.



Ta tõestab mulle seda iga päev.
Kallis.

Revolutionary road

Ma ei tea, kuidas sellest üle saada. Ja veel vähem ei tea, kes ja kas mind aidata saaks.

Ma ei kirjuta.

Ei endast, ei teistest, ei väljamõeldud ega päris inimestest...

Kuidagi tühi on. Selline veider ja kummaline tühi.

Kõik on hästi, kirjutamiseks vist liiga hästi ja seetõttu ma ei kirjutagi.
Kirjutamiseks on vaja erakordselt palju vastuolulisi mõtteid... Õnneks nüüd üks film suutis midagi taolist ka minus äratada, kuid need mõtted summutati enne paberile jõudmist.


Selline tunne, et pean pärast  kooli lõpetamist võtma ette selle ülivinge-moodsa-nõmeda-ainuõige tee ja minema reisima. Lapsehoidjaks või enda hoidjaks või ma ei tea, kelleks.


Miski minus karjub vabaks laskmise järgi, positiivse ükskõiksuse ja selle tunde järgi, kui seisad mere ääres ja tuul vuhiseb Sinu kõrval, ümber, sees, väljas, juustes, tirib seeliku üles...

Vabaduse tunne?

Ei usu.
Pigem tunne, kus oled täitsa ise ilma milletagi.

Melanhoolia

Täna olen inimestest väsinud.
Tüdinud.

Ma tahaks lihtsalt üht mõnusat õhtut, kus oleks kõik olulised ühekorraga, kõik mu hääd. Ja et keegi ei klõpsiks oma telefonis ega peaks liigvara lahkuma.


Jah, nii tahakski. Palun, mu head, tulge mulle korraga külla. Aitäh!

"Inspiration for your quiet place somewhere."

Muumioru lugudes on osa, kus öeldakse: "Muumitroll, kellele meeldib üksindus, kuid kes harva on üksi", on tegelikkuses ju päris tabav ütlus.

Mulle meeldib mõte eraldatusest. See on inspireeriv, jõuduandev, motiveeriv ja...

See lehekülg, Freecabinporn.com, hämmastab mind! See on hea, kohe väga-väga hea! (Ning jah, see on küll õige nimetus!)

Ainuüksi nende tunnuslause, moto: "Inspiration for your quiet place somewhere.." teeb pai, sunnib silmad kinni panema ning unistama, kuidas me kamina ees mõnusas pehmes toolis kakaod joome, kitarri mängime, nootides tuhlame ja laulame...

Muidugi, unistus väikesest majakesest metsa sees... on mul ka. Ja see on üks väheseid neid asju, mille poole mu sisemus päriselt ja üleni tirib.

See on üks juurtest, päris tugev ja kangekaelne juur, mis tahes-tahtmata teeb mind õnnelikuks!

Hea on olla.

Jah, ma tõesti arvan, et sihid peavadki kõrged olema.

Rock Cafe tualettruumis oli ühele kabiiniuksele sirgeldatud lause: "Sihi kõigi oma tegemistega kuud - isegi kui Sa ebaõnnestud, leiad end siiski tähtede keskelt". Seda poleks sealt oodanud ju, eks.

Ometigi oli see lause siis nii õigel kohal, õiges hetkes, et saadab mind siiani ja on aidanud mul kuud sihtida.

Aitäh autorile!

See aeg on käes

Never travel with someone you do not love. (E. Hemingway)