Spiegel im Spiegel

Eks see ole ikka nii olnud, et mind võluvad täiesti erinevad asjad. Kord olen erakordselt lihtsate, äärmuslikult selgete lahendustega päri, õnnelik ja tunnen, kuidas need ei koorma, kuid samas sisaldavad kõike, mida vaja...

Teinekord leian jällegi midagi keerukat, mis on kogu oma keerukuses ideaalne, täpne, korrektne, harmoneeruv ja sisukas. 

Täna aga otsustasin jälle Arvo Pärti kuulata... hämmastav. Seal on need mõlemad ja kes tahab selle kohta vaielda, vaielgu üksi. Minu jaoks on seal keerukas lihtsus ja lihtne keerukus... 

Ning tõsi, maailm tundub seda kuulates kordades ilusam kui varem. Ja maailm oli juba enne väga ilus... 

Tegelikkuses hakkab miski aga võtma uut tagasilangevat suunda...
Jälle hakkavad mu peas ringi käima samad dilemmad ja kahtlused ja vastusi neile pole kuskilt võtta. Vähemasti veel mitte.

(Samas ei tasu siinkohal karta maailmavaadete ja mu põhimõtete kadumist või kõikumist, ei.. põhi on alles ja olemas.)

Ma ei saa aru, kuidas inimesed on nii hoolimatud.

Kuidas saab armastus otsa saada? On inimesi, kes võiksid arvata, et ma tean, aga ma ei tea, sest pigem olen tajunud seda, kuidas armastus ei ole piisav, kus tehakse mõttetuid rumalusi ja teineteist ei austata.

Ma olen lapsest saadik unistanud, kuidas armastusest piisab, kuidas muud ei olegi vaja. Ja ehk olen ma naiivne, nüüd, kui ma ikka veel nii arvan, aga ma tõesti usun seda.

Ma ei arva, et suudan inimest muuta...
Kuid ma arvan, et kellestki saab nii palju hoolida... et Sa ei tee rumalusi (isegi mitte purjus peaga!) ja Sa õpid temaga sümbioosis elama, teineteist tasakaalustades ja mõistes.
Tegelikult on mu mõtted ses teemas sügavamadki kui petmine ja purjus pea, kuid... mu eneseväljendus on problemaatiline, nagu olete ilmselt juba aru saanud. Ja pigem on see teema, mida hoiaksin õdusaks filosoofiliseks teeõhtuks lõkke või kamina ääres...

Kitsas on. Mõtted ei mahu pähe.
Need, mis vähegi klaarimaks saavad, tuleb üles kirjutada ja samamoodi ka need, mis veel üldse pähe ei mahu... ootavad oma järjekorda.

Arvo Pärt on ilmselt üks õnnelik inimene.


Kuulge vähesed, kes te seda loete...


Ma teen teile pai.

Ärge olge kurjad, kui ma kuskil kookonis istun.

Kunagi...
ma tean, et tuleb see aeg. See tuule ja mere aeg. Ja siis see aeg, kus ma päriselt teengi pai.


Sest nii labane, kui see ka pole, ma olen seda väärt.

Seda tuult ja merd ja teadmist, et...

...armastusest piisab.



Ta tõestab mulle seda iga päev.
Kallis.