Und, palun?!

http://www.apartmenttherapy.com/

Naabrid teevad remonti. Mul on peavalu, väga tugev peavalu..



Tahaks mõneks tunniks mujal elada.

Ekspiratoorne düspnoe

Olen siin juba kord maininud saatuslikku lauset, mis mind Rock Cafest saadik kummitab ja saadab, justkui valvates ja rühti hoides.

Täna kooli  kõndides mõtlesin, kui palju neid tegelikult on.

Iga tartlane ja lihtsalt Tartu armastaja on ilmselt kohanud sellist lauset nagu "hinga endast välja", mis asetseb väga mitmes mõttes õige koha peal.

Esiteks... tihti jääb see teekäijatele ette Vanemuise mäest üles tulles ning hingamine on ainuõige soovitus (eriti kui Sul on 5 sumadani seljas-käes-järgi lohisemas!) ning teiseks... on see üsna rahulik tänav, kus jalutades on mul enamasti aega välja hingata.

http://thetruthabouttartu.blogspot.com

Seegi lause on saanud kaasteeliseks.

Kõige uuemaks tartu-kaaslaseks on Riia maantee viaduktil asetsev "Otsusta ära". See jääb igapäevaselt mu kooliteele ja seeläbi viskan pidevalt sellele laialvalguvale soovitusele pilgu peale... 

Ilmselgelt ei ole tegijate mõttes olnud minu elu planeerimine ega eneseanalüüs, kuid paratamatult on nad nüüd end mu eluloo kujunemisele sisse põiminud. Ja seda kõige paremas mõttes (: 

Alan Proosa,  http://tartut2navakunst.blogspot.com/

Käesolev pilt pole küll minu viaduktist, kuid nagu Tartu tänavakunsti blogist näete, on neid veelgi (üldsegi väga põnev blogi!).

Põhjus, miks ma täna just sellest kirjutan... on väga lihtne. Nimelt jäi otsustamine tänagi silma ja mõtted liikusid hingamisele... Koolis oli lastehaiguste loeng, kus täna käsitlesime hingamisteede haigusi, mõistena jooksis läbi ka ekspiratoorne düspnoe ehk pikendatud/raskendatud väljahingamine. 

Liiga paljudel inimestel esineb ekspiratoorset düspnoed iseenese teadmata! 

Kokkusattumused on ägedad! (: 

Tervitused vihmasest & reedesest Tartust!

Nelly Furtado - Childhood dreams

Tänahommikune muusikaretk on olnud justkui külm ja kuum dušš vaheldumisi! Kosutav!

Energiat voolab sisse.. aknast.


Kes nägi täna hommikul imeilusat päikesetõusu, mis Tartu taeva lillakas-roosakas-kollaseks maalis? See kestis nii lühikest aega, kuid oli see-eest seda kenam.

"It's a good day to save lives." D. Shepherd

"I'm sliding on the rainbows of my childhood dreams..."

Kas saab midagi veel ilusamat olla? 

Kui maailmas on üks asi,...

... mida ma südamepõhjast vihkan, siis on see sülitamine.

Mul hakkab paha, kui ma näen kedagi tänavale sülitamas. Judinad segunevad vihaga ja ma tahaks pragada.

(Laiahaardelistele väitlejatele - jah, ma tean, et sülitamine on mõne haigusseisundi puhul osa "raviprotsessist".)

Aga kurjam, kui ülikonnas noormees sülitab oma esimesel koolipäeval keset linna suvaliselt tänavale oma kõige jamamat osa endast, siis see on kole, õudne, suisa hirmus!

http://gothamist.com/2011/05/17/lets_bring_back_these_anti-spitting.php

Kuule noormees, ära sülita, raisk!



(Jah, see postitus tundus mulle vajalik, sest ma tõesti jälestan seda. Kõige vahele, mis mulle meeldib, on sel väike koht. Kuid tekitab emotsioone, uskumatu, eks?!)

Spiegel im Spiegel

Eks see ole ikka nii olnud, et mind võluvad täiesti erinevad asjad. Kord olen erakordselt lihtsate, äärmuslikult selgete lahendustega päri, õnnelik ja tunnen, kuidas need ei koorma, kuid samas sisaldavad kõike, mida vaja...

Teinekord leian jällegi midagi keerukat, mis on kogu oma keerukuses ideaalne, täpne, korrektne, harmoneeruv ja sisukas. 

Täna aga otsustasin jälle Arvo Pärti kuulata... hämmastav. Seal on need mõlemad ja kes tahab selle kohta vaielda, vaielgu üksi. Minu jaoks on seal keerukas lihtsus ja lihtne keerukus... 

Ning tõsi, maailm tundub seda kuulates kordades ilusam kui varem. Ja maailm oli juba enne väga ilus... 

Tegelikkuses hakkab miski aga võtma uut tagasilangevat suunda...
Jälle hakkavad mu peas ringi käima samad dilemmad ja kahtlused ja vastusi neile pole kuskilt võtta. Vähemasti veel mitte.

(Samas ei tasu siinkohal karta maailmavaadete ja mu põhimõtete kadumist või kõikumist, ei.. põhi on alles ja olemas.)

Ma ei saa aru, kuidas inimesed on nii hoolimatud.

Kuidas saab armastus otsa saada? On inimesi, kes võiksid arvata, et ma tean, aga ma ei tea, sest pigem olen tajunud seda, kuidas armastus ei ole piisav, kus tehakse mõttetuid rumalusi ja teineteist ei austata.

Ma olen lapsest saadik unistanud, kuidas armastusest piisab, kuidas muud ei olegi vaja. Ja ehk olen ma naiivne, nüüd, kui ma ikka veel nii arvan, aga ma tõesti usun seda.

Ma ei arva, et suudan inimest muuta...
Kuid ma arvan, et kellestki saab nii palju hoolida... et Sa ei tee rumalusi (isegi mitte purjus peaga!) ja Sa õpid temaga sümbioosis elama, teineteist tasakaalustades ja mõistes.
Tegelikult on mu mõtted ses teemas sügavamadki kui petmine ja purjus pea, kuid... mu eneseväljendus on problemaatiline, nagu olete ilmselt juba aru saanud. Ja pigem on see teema, mida hoiaksin õdusaks filosoofiliseks teeõhtuks lõkke või kamina ääres...

Kitsas on. Mõtted ei mahu pähe.
Need, mis vähegi klaarimaks saavad, tuleb üles kirjutada ja samamoodi ka need, mis veel üldse pähe ei mahu... ootavad oma järjekorda.

Arvo Pärt on ilmselt üks õnnelik inimene.


Kuulge vähesed, kes te seda loete...


Ma teen teile pai.

Ärge olge kurjad, kui ma kuskil kookonis istun.

Kunagi...
ma tean, et tuleb see aeg. See tuule ja mere aeg. Ja siis see aeg, kus ma päriselt teengi pai.


Sest nii labane, kui see ka pole, ma olen seda väärt.

Seda tuult ja merd ja teadmist, et...

...armastusest piisab.



Ta tõestab mulle seda iga päev.
Kallis.